Kas noorus on ikka hukas?

Tuleb siia blogisse siis minu esimene postitus!

Inimesed ütlevad, et noorus on hukas. Need viimased kolm sõna panevad mind väga sügavalt mõtlema. Mida ma peaksin sellest ise arvama? Olen selle üle kaua ja palju mõelnud ning nüüd tahaksin oma arvamisi siia kirjutada.
Esiteks, me ütleme küll, et noorus on hukas, kuid lapsed toetuvad peamiselt perele ja vanematele ning kui on ikka korralik ja normaalne perekond, on ka see laps igati asjalik. Seetõttu saame öelda, et just põlvkond vanema generatsiooni tõttu on noorus hukas. Samas võime vaadata siis aastaid ja aastatuhandeid ja lausa aastamillioneid tagasi, kust see kõik algas, et nüüdseks on noorus hukas. Tekkis n-ö lumepalliefekt. Ehk siis kõik sõltub lapse perest, suguvõsast.
Minu arvates on see "noorus on hukas" ütlus natuke liialdatud. Mina seda ei ütleks. On väga palju minuvanuseid noori, kes on väga asjalikud ja lootustandvad ning isegi need, kes praegu millegagi silma ei paista, pole mingid, kui nüüd noortekeeli öelda, "lohakad". Inimesed on lihtsalt erinevad, seda tuleb teada ja kõigiga arvestada. Kuigi ma nõustun, et on ka neid, kes on liiga noored, et juua, suhtes olla ja nii edasi.
Viimasest väitest areneb välja veelgi üks mõte. See, et tänapäeval noorte liigjoomine ja kõik muu selline internetis välja tuleb, ei tähenda, et seda pole varem olnud. Näite võib tuua vabalt sellest, kuidas kunagi 13-aastaselt juba abielluti ja imikueas kosilane välja vaadati vms, või sellest, et enamus meie vanematest on tarbinud alaealiselt alkoholi (küsige järele, kui ei usu).
Samuti peame me ausad olema, eks igas ühiskonnas on ka omad debiilikud ja nii see jääb. Inimesed ON erinevad ja selletõttu ei saa kedagi hukka mõista.
Kõige selle eelnevaga ei taha ma öelda, et probleemi pole, aga see on noortele ülekohus. Kogu hukas olemine on kogu aeg olnud, aga et varem info nii kiiresti ja hästi ei levinud, polnud see lihtsalt teada. Ja nüüd ühiskond jaurab, et "noorus on hukas" ja "oi, mis nüüd ikka edasi saab". No kui ei saa edasi, siis lähme tagasi! Ühiskond ise ei aita selle probleemi paranemisele sugugi kaasa.
Kokkuvõtteks, oleme ausad ja arvestavamad üksteise vastu ning küllap asjad paranevad siis ka. Noorus ei ole nii hukas, kui kõik arvavad. On väga, VÄGA palju noori, kes on üliandekad ja tublid ning siis on veel ÜLIPALJU noori, kes tahavad, et neid märgataks, sest neil oleks samuti maailmale palju pakkuda. Aga inimesed käivad kott peas ringi ega hooli ning ajavad oma pimeduse noorte süüks. Noored kaotavad usu endasse (mis on vägagi lihtne kaduma just selles eas) ning kõik lähebki hukka!